Isekopeeruval koopiapaberil ja koopiapaberil on erinevus, kuid kuidas kajastuvad nendevahelised erinevused ja erinevused pärast tootmist ja töötlemist koopiapaberiks?
Isekoopiapaberi võib jagada kahte tüüpi: värviline ja isevärviv. Rohkem kasutatakse värvilist isekopeeruvat koopiapaberit. Üldiselt koosneb see nendest kolme tüüpi paberilehtedest, millest igaüks on ülemine paber, keskmine paber ja alumine paber.
Ülemist paberit nimetatakse ka tagumisega kaetud paberiks ja paberi tagakülg on kaetud Limini pigmendiõli sisaldavate mikrokapslitega; keskmist paberit nimetatakse ka esi- ja tagaküljeks kahekordse kattega paberiks, paberi esikülg on kaetud värvide ilmutajaga ja tagumine pool Limini pigmendiõliga. Mikrokapslid; alumist paberit nimetatakse ka pealiskihiga paberiks, paber on kaetud ainult värvide ilmutiga. Isevärviv paber on kaetud paberi tagaküljel Limini pigmendiõli sisaldava mikrokapsli kihiga ning esiküljel Limini pigmendiõli sisaldava värviagensi ja mikrokapsliga. Isekopeeruval koopiapaberil on kahte tüüpi katteid: CF-kiht värviagentuuriga ja CB-kiht värviagendiga. Kromogeenne aine on eriline värvitu värvaine, mis on lahustatud mittelenduvas kandeõlis ja on kapseldatud 3-7 μm mikrokapslitesse. Kõva kirjutamise ja printimise löögisurve võib purustada mikrokapslid, nii et värvitu värvaine lahusti voolab välja ja puudutab värviagensit, mille tulemuseks on keemilised muutused ja värviline tekst, et saavutada kopeerimise eesmärk.
Kvantitatiivse analüüsi järgi on koopiapaberiks 45g/m2CB paber, 47g/m2CF paber ja 52g/m2CFB paber jne; vastavalt paberi värvitoonile on see viis punast, kollast, rohelist, sinist ja valget punkti; vastavalt esitatud värvimärkidele on see sinine, kollane, oranž, must, punane ja muud toonid.